Hundikuu viimasel nädalavahetusel tegime koostöös Hunt – Eesti rahvusloom grupiga kaks väga meeleolukat sute teemalist retke. Mujal Eestis selleks ajaks enam lund eriti alles polnud ja ainuke koht jäljematka läbi viimiseks oligi Alutaguse. Peale pikka, väsitavat ja alguses tulutut kriimsilmade jälgede otsimist andsid nad oma asukohast märku vägagi hundilikul moel – täiskuu valgel ulgudes ning ulgumine tuli otse karuvarje poolt. Järgmisel päeval läksime asja lähemalt uurima ja üllatuseks juhtisid kriimsilmade rajad meid otse karuonni juurde.
Hästi tüüpiline huntide jäljerida paksus lumes. Siin olid jooksnud kaks looma.
Leidsime huntide magamisasemed.
Võsavillemite radadel
Ja lõpuks jooksid karuvarjele nii lähedale, et õnnestus teha pilt, kus alaservas hallivatimehe jäljed ja üleval puude taga näha karuonnid.
Kuid lisaks metsatöllide radadele leidsime otse karuonni juurest ja kogu meie maatükilt suisa massiliselt põtrade tegevusjälgi. Kogu see ala on hea põtrade elupaik ja võibolla mängib juba rolli ka see, et me oma maal metsa üldse ei hoolda ja jahti ei luba. Igatahes see padrik paistab põtradele väga meeldivad ja ilmselgelt tundsid need hundid nende tegemiste vastu elavat huvi. Pildil põdra magamisase ja karuonnid. Onnist vaadatuna soolaku poolt tehtud.
Üllatavalt palju oli kogu Sirtsi soo ümbruse metsades näha ilveste jälgi. Õigupoolest esimesel päeval ainult neid leidsimegi. Ilm oli soe ja jäljed sulasid ruttu, seepärast olid ilvese jäljed kohati võtnud tiigri mõõtmed.
Tore oli näha, et karuvarje juurde on ennast taas sisse seadnud värbkakk. Ilmselt saame algaval hooajal jälle teda näha ja vilistamist kuulda.
Hundikarja ulgumist oleme karuvarjest varemgi kuulnud, kuid uutest onnidest minu teada susi veel nähtud ei ole. Aga vaadates seda jälgede möllu, tasub algaval hooajal metsloomi vaatama tulles teraselt jälgida just jõe poolset ala.
Võimalusest veeta öö karude ja metsloomade vaatlusvarjes loe siit:
