Käisin täna Natouresti kotkavarjes. Vedas, oli mõnus talveilm. Varjes oli jällegi külm, aga õnneks sai radika tööle panna ja muidugi olin vastavalt soojalt riide pannud. 🙂
Alguses nagu midagi ei juhtunud.. Oligi ilus mahe talveilm nagu muinasjutus, päike mahedalt lumiseid puid kuldamas.. Siis tulid pasknäärid, vaatasid varje esisese üle, sõelusid siia-sinna, näksisid head-paremat.. Selle peale lendasid kohale rongad ja kihutasid pasknäärid minema.. Hästi targad linnud, uurisid pikalt ümbrust enne kui üldse maandusid. Neid oli neli, vahel rivaalitsesid, siis jälle jagasid leiud üksteisega. Vahelduva eduga hakkasidki mõlemad varje ees maid jagama..kuni lendas kohale merikotkas. Soputas tiibu ja jalutas ronkade poole.. Rongad veidi mõtlesid ( neid oli ju 4:) ), aga siis tunnustasid Suure Linnu õigusi ja taandusid. Tuli leitud kraam ikkagi ära anda.. Tundub, et mingi koostöö nende vahel ikkagi toimib, sest ronkade antud häire peale sirutas merikotkas oma majesteetlikke tiibu ja kadus päikesesse.. Merikotkas käis siiski veel paar korda kohal, et olukorral silma peal hoida. Ja siis oli valge vaikus..Päev kiskus õhtusse. Korraga kostusid ei tea kust kotkakiljatused.. oli veidi vaikust ja korraga oli kotkvarje ees kaljukotkas. Kiljudes uuris ta hämarduvat ümbrust – ning asus omakorda keha kinnitama. Kiljatused kostusid siiski edasi ja varsti laskus varje ette nende põhjustaja, veidi väiksem kaljukotkas, kes hoolega ümbrust uuris. Tundus, et ta oli esimesena laskunud linnust umbuslikum ja tuli seetõttu hiljem.. Esimesena tulnud kaljukotkas loovutas suuremeelselt oma leitud palad teisena kohale lennanud linnule. Kaks paari silmi hoidis hoolega ümbrusel silma peal ja rõõmustas oma kohalolekuga mind ligi pool tundi. Päev hämardus aeglaselt õhtusse, tuul sasis lindude sulgi ja mina tundsin tänulikkust, et saan olla see “nähtamatu kolmas”, kes loodust nii näha ja kogeda saab..🙂
Vivian
